google mapsist leidsin kodukoha kohta sellise pildi. värav on veel püsti, seega pilt tehtud aasta-paar tagasi... see rohelus on lummav.. läbi heki pole nähagi liiliamerd ja väikest rohelist majakest. salaaed.

pügatud hekk on ilus. sel aastal pügan kindasti ära :)

Käisin lastega täna maal. 1. mai, töörahva püha. Lastel ei olnud lasteaeda, minul ei olnud koolitust - põgenesime maale. Mõnus. 11.30 läks buss, 17.45 tõi tagasi, oleks hiljemgi toonud aga põnnid väsisid ära. Jõudsime toas pisut koristada, garaazi juurde tegime liiliapeenra, riisusime ja pesime. väga mõnus oli aga ma olen praegu niiiiiiiii väsinud, et ei jaksa pikemalt kirjutada. jaanipäev suistles kõlab üha loogilisemalt.

tuulekojas ootas mind liblikas, et ma ta õue laseksin

sellest tuleb kirju suvi :)

ära

isa rõõmustas, kui kuulis, et me maal käisime. kui mu ema soovitas maakodu maha müüa, oi isa see, kes vastu raius - peab olema koht, kuhu saab minna. kümme või enam aastat tagasi ei saanud ma temast aru. et.. mismõttes minna? kuhu keegi üldse minema peaks, kui linnas on kodu olemas. nüüd mõistan - koht, kuhu ÄRA minna. eemale. vaikusesse. oma mõtetesse ja rahusse looduse keskel. tegelikult oli ema ka rõõmus, kuuldes, et majal katus peal ja aknad enamvähem ees. ja et lapsed tahavad maale minna. ja et neil on selleks võimalus. eks ta seal põhjanaabrite kivikarprajoonis ihkab pisut isegi maale. ma vähemalt loodan, et ihkab. see oleks inimlik.

tärkab

Eile võtsime kätte, pakkisime lapsed autosse ja sõitsime sinna. maale. esmane plaan oli sealt Andrele jalgratas leida aga kuna maja on ligi kümme aastat täitsa tühjana seisnud, on pikanäpumehed garaazis seisnud rattad ära napsanud. hoov oli vaatamata päikeselisele päevale üsna hall ja trööstitu. hoovimurust oli kasvanud heinamaa ja savimördist lauda tagumine sein kokku vajunud. saunauks oli lahti murtud ning lavale oli keegi teki ja padja vedanud.. kellegi pesa. sauna esine ning õunapuaed olid tühja klaastaarat täis loobitud. trööstitu. ent mitte lootusetu. majal olid aknad-uksed ees ja katus peakohal. ja aias tärkamas tohutult palju lilli. nartsisse, tulpe, pojengid, liiliad.. ja toad olid enamvähem okei. hiiresitta täis aga okei. tuleb tolmuimeja kaasa pakkida. kindlasti. mu must stsenaarium oli palju mustem, kui see, mida ma kohapeal nägin.
lootus on olemas, ootused tärkamas.

rebi-rebi lahti

ja siis ma sünnitasin küpsetasin seda maale kolimise ideed. väga pikalt ja väga valulikult. seal ei ole televisiooni ega internetti, seal ei ole dushi, vanni ega wc-d. seal ei ole kraanivett ega toidupoodi üle tee. seal ei ole ju mugav. miks ma seda teen? igavusest? enesele tõestamiseks, et ma saan sellega hakkama? või tõepoolest selle pärast, et minu õnnelik ja helge lapsepõlv on seal seinte vahel ja õunapuuaias.. ja isekas oleks oma lapsed sellest ilma jätta? vist kõike segamini.

rebi lahti

ma ütlesin töökoha üles.. nii kuu või poolteist tagasi. ütlesin, et ei jaksa, ei saa, ei taha. ma armastasin oma tööd aga niipea, kui see muutus rutiiniks, hakkasin end vihkama. süda ütles, et lase minna, rebi lahti, eemaldu. ja nii tegingi. lasin minna. kahe lapse üksikema - võite ette kujutada, millise noomiva ja etteheitva vastukaja ma oma vanematelt sain.. kuidas sa saad ainult endale mõelda, millest sa nüüd elad või oled, kuidas sa nüüd hakkama saad, töökohad ei kasva puu otsas jne jne.. aga süda ütles, et on aeg. ja südant peab kuulama. keda siis veel? mida siis veel? algus oli nagu puhkus - ahmisin uneaega ja laiskusevabadust, passisin poole ööni üleval ja magasin poole lõunani, käisin näitustel ja teatris, raamatukogus, kohvikutes, jalutasin linnas. kui viitisin varem tõusta, viisin lapsed lasteaeda ja läksin ise sõbrannadele külla.. või istusin kodus ja nautisin vaikust. pikutasin, lugesin raamatuid, pikutasin, passisin arvutis, pikutasin. aga siis sai puhkus läbi. keha ei vajanud seda enam. keha vajas tegevust. ma vajasin projekti. unistasin väikesest villast kuskil soojal maal. et sõidaksin sinna ja hakkaksin maja tasapisi korda tegema. nagu toskaana päike või oliivi istandus.. aga mul ei saa vist kunagi olema sellist raha, et endale lõuna-prantsusmaal või itaaias unarusse jäetud villa osta (kui selliseid seal enam leidubki) ja see siis veel omakorda elamiskorda teha. ühel taaskordsel unetul ööl sattusin Andrega juttu ajama. ta ütles minu jaoks pöördelise lause: "Ma ei saa aru inimestest, kellel on võimalus maale minna, aga ei lähe". See pani mõtlema ja tekitas minus isegi natuke süümepiinu - mul on see kõik ja ma ei kasuta seda.. mul on see kõik ja see on laokil ning unaruses...
 ja otsustasin, et võtan oma põnnid kaenlasse ja lähen maale.. esialgu kaheks nädalaks, võib-olla kuuks, võib-olla mitmeks.. võib-olla... algus oli igatahes tehtud. unistuseseeme mõtteisse idanema pandud.